Hingetõmme

Toetan pea su rinnale,

kuulan kuidas jookseb su süda.

Mõistus uppunud...ei tule enam pinnale,

kadunud iga selle maailma viga.

Õrnalt silitan su nahka,

nii piimjas pehme kui siidriie.

Palun...ära veel minema hakka!

Muidu taevainglid mind kaasa viige.

Võiks igavesti kesta see hetk,

nii palju on tunda ja mõelda.

Millal lõppeb küll see tunnete retk?

Seda kumbki meist ei suuda õelda.

Sinu huuled jumalikult head,

justkui magus taevane kingitus.

Hetkeks taas kadunud maailma vead,

suudeldes sind langeb mu viimne pingutus.

(2009, 15a.)