Laps

Ema pesnud sind vägivallaga,

isa sünnist saati lasknud jalga.

Õde võõras kui teine riik,

kasuisad vahetumas sealt ja siit.

Mida tunned, väike laps?

Ei... ära ütle, muidu näos on laks.

Ole oma toas

ole, ole vakka.

Istu nutujoas,

ära unistama hakka.

Kasva, kasva suuremaks,

et olla tugevam !

Mine, mine kurjemaks-

sees süda pimedam !

Otsides väljapääsu,

mida pole,

sõber surm järelejäänu,

kus pole kole.

See unistuste maa

sind tõmbamas.

Kuid sellest kinni haarata

ei suuda sa.

Nüüd lihtsalt nuta, ainult nuta.

End peites pimedasse tuppa, pimedasse tuppa.

(ei ole kirjutatud enda elu põhjal)

Külm

Külm näpistamas nahka,

huultel kiht.

Kiirtesoojust vaid tahta

igatseb piht.

Luud raskeks jäätund,

pale kui lumi.

Riideilt kulunud värvus,

sees kustumas tuli.

Juustel kristallvesi-

rauast raskus.

Silmadel kahekesi

udune paksus.

Selles tormis

üks kadunud hing.

Viimses kurvis

must, suitsune ving.

*

Ulumas tuul,

varju varisenud keha

katkisel suul

vohamas violetne liha.

Pimestamas lumi,

sõrmed sinakaks külmund.

Soojendav suvi

minu ja sinu jaoks surnud.

Vallandumas vihm,

nahalt pestud pimedus.

Kadumas siht,

mil pisara kibedus.

Hõljumas udu

hallide müüride vahel.

Lagunemas kodu,

mis hinges meil kahel.

Ärkamas päike

sinu silmis ja sees,

südames väike...

kuid suur minu ees!

Mõistuses äike-

näen sind poris, nii abitu...

Sinule läike

annab puust palitu.

(18.a)

Kuristik

Minu elu, sina oled

kui peidetud kuristik,

kus rukis kõrge ja tugev

ning lastel mänguks pimesikk.

Kui kutsusin lapsed mängule,

pimeduses neid juhatasin.

Naeru ja nutu saatel

nad kuristikku vuhasin.

Küll ootasin ka sind...

kuristikku külla.

Kuid vapra hundi rind,

ei tahtnud mängima tulla.

Nüüd ja igavesti,

ootan sind.

Pimeduses mesti

võta mind!

(2012,18a.)

Ahelad

Aheldatult sinule,

longin jälgedes ikka veel.

Armutult minule,

viskad ette okkaid teel.

Kuhu matsid

vabadusevõtme sa?

Millega katsid?

Et leidmata jääb ta!

(2012,18a.)

Krõbe

Hallis jääs su hing-

nõrgub külma vett.

Lakkand tuksumast su rind,

mil hõbekett.

On valgust veel vaja.

Sul,

oh kuri krõbe kiht!

Lumel näha rada.

Sul,

kel nii peenike piht!

Huuled sinakad-roosad,

juustel heledaim kiht!

Mulle ilusaiks loovad,

raevunud silmade siht!

(2012,18a.)

Isa

Kui tunned raskust õlul

ei pead veel langeta.

Kui tuuled rajud-ole sõdur!

Hoia süda külma hangeta.

Kui hinges miski kriibib,

ei...peitu ära poe.

Kui muredemeres viibid,

hoia mõistus seal kus hea ja soe.

Otsi neid, kel leegid-

südames lõke süüta.

Võõras kadunud peeglist,

õnnemahla taas rüüpa.

(2012,18a.)

.

Nii lihtsalt lahti lased,

just kui minevik olematu!

Mälestused triipudena kasel,

metsas mu meelel-surematu!

Olles su otsuseid oodanud,

järele jäänud vaid tühjad silmad,

tühi hing.

Labased lootused loodetud,

võtsid mult taas käed külmad,

tüki mind.

(2012,18a.)

*

Varastatud verine süda

läbi rinna välja kisti.

Mõistuses vaid sopp, muda-

mind roostes puuri pisti!

Nägu kurjusest moondunud, 

kas tunnen ma sind?

Silmad kurjusest soondunud,

miks nii jõhkralt kohtled mind?

Miski sinu silmis tuttav,

minevikus neid seiranud olen.

Käeliigutus nii puhas, ruttav.

Ähmases minevikus su juurde taas tulen...

(2012,18a.)

*

Minevikus lubasid,

et hoiad mu südant hästi.

Aastaid seda pidasid,

lukustades enda hingekasti.

Ootamatult tormis kadusid,

võttes südame endaga mesti.

Selle kivide alla ladusid,

rikkudes elumasina kesti.

Raiusid juurde pragusid,

unustades mind hästi.

Hinnates vaid uusi nägusid,

sind aina muutuda kästi.

Minust, minevikust häguseid,

sul kergelt unustada lasti.

(2011,17 a.)

M

Ajas muutud,

olen ikka sinu järele hull.

Südametult puutud,

kuid tundeid mu vastu-null.

Olen tühi koht,

kunagi veel täidetud.

Sinu kaotuse oht,

mind piinanud,sinule näidelnud.

Annan, kuid vastu ei saa.

Kurbus,pettumus,viha-kaevad hauda.

Palun, võtku mind maa!

Süda läinud roostes rauda.

(2011, 17a.)

Õud

Unenäos ta tuli taas,

moondunud näoga naine.

Haaras lapsed ta maast

raevuga, mis polnud maine.

Ta rebis nende näod,

rebis nende naha.

Järele jäid vaid vaod,

lapsed uputas maja taha.

Õud mida kogesin-pisaraid ja piina täis mu uni.

Ükshaaval põhjuseid lugesin,

kaotades surmale-

põrgu mind kutsuma tuli...

(2012,18a.)

Muld

Silmad kurjust täis,

tahan kõike tappa.

Nuga veenidest läbi käis,

ära üldse kahtlemagi hakka!

Raev pani keha vappuma,

sees plahvatas viha.

Tahtsin su juurde sattuda,

loovutades toorest liha.

Täpselt asukohta ei tea,

siiski raiun edasi.

Ehk kaotan mõistuse ja pea,

et mullas ühineda sedasi.

(2011 17a.)

Surm

Kui see allilma naine

mulle kirglikult surma tõi,

lähemale pürgis hele mees,

kes nii ahnelt mu liha sõi.

Leidis varsti laps mu luud.

Peitis ta need keset hiit,

kus nii ilusad kohavad puud.

Nüüd lööritan igavest viit.

Viit-sest sündisin uuesti.

Sain linnuks, jah linnuks

sellest tammepuust.

(2011,16a.)

Ei

Kingin sulle tähe,

ütled:"Seda siiski liiga vähe."

Kingin sulle kuu,

siiski eitab sinu suu.

Kingin sulle sinitaeva silma,

ikka jään ma sinust ilma.

Kingin sulle maa,

sind ma siiski veel ei saa.

Kingin sulle huuled,

ütled:"Kao siit, kas kuuled!?"

Kingin sulle südame,

hiljem kilde maast siis pühkige.

(2009,15a.)

Vana koolirüü

(2009,15.a)

Hinged ringi uitamas

mõõda valgeid paberseinu.

Mälestused kõik meeles neil,

mida varem põlvkond näinud.

Mõõda koridori uitan,

viimast korda seina paitan.

Vaatan üle oma pingi
mis nii kulunud ja mustreid täis.

Teen klassile ringi,

kõik nii unustatud mulle näib.

Sulgen silmad,mõtlen vaikselt,

lasen mõttel uidata.

Otsin mõtteid mõttelainelt,

et mõttelt mõttele hüpata.

Ununenud hõisked, jooksusammud,

kilked, naerulaginad.

Sina vaikselt ringi tammud,

lutsukommi ragistad.

Kiirelt mõttelainelt tagasi,

kiirelt joostes tulen ma.

üksi mõõda ilma

pean edasi seilama.

Nüüd nii suur on koridor,

jalad kõiguvad kui laevas.

Sedamööda lahkun nüüd,

aastad siin tähtsaimad taevas.

         

Minu südamesse jääd,

          kulunud vana koolirüü.

Minu südamesse jääd,

     lahkudes siit nüüd.

Hingetõmme

Toetan pea su rinnale,

kuulan kuidas jookseb su süda.

Mõistus uppunud...ei tule enam pinnale,

kadunud iga selle maailma viga.

Õrnalt silitan su nahka,

nii piimjas pehme kui siidriie.

Palun...ära veel minema hakka!

Muidu taevainglid mind kaasa viige.

Võiks igavesti kesta see hetk,

nii palju on tunda ja mõelda.

Millal lõppeb küll see tunnete retk?

Seda kumbki meist ei suuda õelda.

Sinu huuled jumalikult head,

justkui magus taevane kingitus.

Hetkeks taas kadunud maailma vead,

suudeldes sind langeb mu viimne pingutus.

(2009, 15a.)

*

Siin sa oled,

nagu tulikuum päike sillerdaval suveõhtul.

Siin sa oled,

sind sisse hingamas kui puhtaimat õhku.

Ära palun mine,

muidu jäine tuul mind taas hirmutab.

Ära palun mine,

muidu lumi mu ulualust taas kohendab.

Ole alati siin,

et tunneksin sinu südant mis nii soe.

Ole alati siin,

sest miski muu mulle enam ei loe.

Sind ma vajan,

et tunda hinges rahu mis nii hea.

Sind ma vajan,

et õitseda...palun ära mind nea.

(2010,16a.)

Hall

Näen sind, sinu nutuseid silmi.

Need minu südamesse prao on löönud.

Nüüd peas mitmeid tumedaid pilvi,

ringi morjendades...tunded on ära söönud.

Näen sind, sinu värisevaid käsi,

aastad toonud sulle hallid juuksed.

Kuigi räägid, et su elu on läbi,

tahan igaveseks, et jääksid mu juurde.

Näen sind, sinu nõrka keha,

mida jalad enam hästi ei kanna.

Siiski sinu naeratus kui hommikune eha-

sind pilvedele veel ära ei anna.

Näen sind, sinu muretsevat südant,

mis tundnud valu,armastust ja vaenu.

Ära muretse, ma saan hakkama

kui näed mu südames koos vanu aegu.

(2010,16a.)

Taevatähed

Sinu silmad, kui tähed taevas.

Ka minu omadele maabunud magus uni.

Mõte sulgub nagu vaikselt uppuvas laevas,

kuid see vaid minu unistuste vili.

Sa tiirled mu peas,nagu kuu ja päike.

Kuigi aeg ei peatu, tahan igaveseks et jääd.

Sätendav päikesekiir annab su juustele kuldse läike.

See pilt minu silmadesse igaveseks jääb.

(2009, 15 a.)

Maailm

Sind nägin,hing jäi kinni.

Peas lendavad mõtted uputan vanni.

Lähen edasi,

hoian kainet mõistust.

Säilitan rahu,

sest kohe algab võistlus.

Kuid jalad nõrgaks lähevad,

sedasama ka käed.

Kõrvu jõuab parim heli-

see sinu armas hääl!

Kui kivikuju,

seisma jään teele.

Sees magnet,

mis tõmbab sinu poole.

Ma ei hingelda enam,

järsku õhk nii puhas.

Kuna sina oled minu kõrval,

olen õnnelikus kohas.

2009, 15 a.